Üldmassaaž ja ravimassaaž
Üldmassaaž on omakorda võimalik jaotada veel kaheks – üldlõõgastavaks ehk
stressimaandavaks massaažiks ning üldtervendavaks massaažiks. Viimase kõige
tuntumaks ja levinumaks vormiks on klassikaline üldmassaaž kogu oma
võtetevalikuga. Üldlõõgastava massaaži puhul piirdutakse peamiselt vaid
klassikalise massaaži pindmiste siluvate võtetega, kuna eesmärgiks on rahustada
kesknärvisüsteemi. Selget piiri, kus lõpeb üldlõõgastav ja algab üldtervendav
massaaž, on raske määratleda. Kui klient soovib, et üldmassaaži käigus ka tema
lihased korralikult läbi töödeldakse, siis tasub kindlasti massööri sellest
eelnevalt teavitada.
Võrreldes ravimassaažiga omab üldtervendav massaaž rohkem üldisemaid eesmärke.
Nagu nt parandada naha ja selle aluskoe konditsiooni, parandada lümfiringet,
kiirendada ainevahetust, aidata organismil jääkainetest vabaneda, tugevdada
immuunsust, maandada psüühilist pinget jms. Loomulikult on eesmärgiks ka
lõõgastada lihaseid, kuid see toimub rohkem üldisemalt. Enamasti ei keskenduta
konkreetse probleemi lahendamisele. Osad massöörid siiski kasutavad üldtervendava
massaaži käigus ka ravimassaažile omaseid elemente. Sellest järeldub, et ka
üldtervendava massaaži ja ravimassaaži vahelist piiri on üsna raske määratleda.
Ravimassaaž on mõeldud konkreetsete probleemide lahendamiseks või kasutamiseks
osana mingisuguste haiguste, vigastuste või funktsioonihäirete üldises
raviprotsessis. Nt lümfimassaaž tegeleb lümfisüsteemi probleemidega,
vistseraalne massaaž siseorganitega, ortopeediline massaaž
tugi-liikumiselundkonna vaevustega.
Klassikalist massaaži võib kasutada erinevate probleemide puhul ravimassaažina
iseseisvalt või kombineerida seda teiste meetoditega. Nt lihaskonnaga seotud
probleemide puhul ongi soovitatav kombineerida omavahel erinevaid massaažiliike
või tehnikaid, et saavutada parem tulemus. Siis ei saa küll enam osutatavat
massaaži identifitseerida ühegi konkreetse massaažiliigina, kuid saab kasutada
terminit massaažiteraapia.
Tugi-liikumiselundkonna ehk skeleti-lihassüsteemi erinevate haiguste,
vigastuste ja düsfunktsionaalsete seisundite ravi on peamine valdkond, kus
massaažiteraapiat kasutatakse. Alates lihaste ülepinge ja valu leevendamisest
kuni tõsiste traumade taastusravini (lihaste, kõõluste ja sidemete rebestused,
luumurrud). Sinna vahele mahuvad erinevat laadi väiksemad vigastused, lihaste
ja kõõluste ülekoormussündroomid, närvide kompressioonsündroomid, rühihäired
jm. Eraldi grupi moodustavad tugi-liikumiselundkonna kroonilised haigused, nt
fibromüalgia, osteoartriit, reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit jm. Väga
palju kasutatakse massaaži ka neuroloogiliste haiguste ravis, nt insuldi,
sclerosis multiplex´i, Parkinsoni tõve, erinevat laadi halvatuste jm puhul.
Progresseeruvate haiguste ravis on massaaži eesmärgiks aidata leevendada
kaasnevaid sümptomeid.
Kaasaegsete standardite kohaselt peaks ravimassaažikuur algama kliendi seisundi
hindamisega. Kõigepealt kogutakse informatsiooni küsitlemise teel. Et saada
esmane ülevaade probleemi olemusest ja võimalikest põhjustest, mis võisid
vaevuste tekkimist otseselt või kaudselt esile kutsuda.
Samuti on vajalik veenduda, et kliendil ei esineks mõnda seisundit või haigust,
mille puhul massaaž on kas täielikult või osaliselt vastunäidustatud. Enamikul
juhtudel on tegemist osalise või suhtelise vastunäidustusega, mis ei takista
teraapia läbi viimist. Kuid massöör peab olema teadlik võimalikest ohtudest
ning vajadusel kohandama massaažiteraapia vastavalt vastunäidustuse olemusele.
Samuti järgima arsti poolseid juhiseid, kui klient on need saanud.
Tugi-liikumiselundkonna probleemide puhul jätkub kliendi seisundi hindamine
rühi vaatlemisega. Sellele järgnevad liigesliikuvus- ja lihastestid, vajadusel
kasutatakse ka erinevaid spetsiaalteste. Kudede seisundi hindamine palpeerimise
ehk komplemise teel toimub praktiliselt kogu massaažiteraapia vältel.
Vastavalt hindamise tulemustele kujuneb välja massaažiteraapia ülesehitus.
Seisundi hindamine toimub ka jooksvalt massaažikuuri käigus, et jälgida
muutuste toimumist. Saadud informatsioon ja teraapia kulg dokumenteeritakse,
tänu millele on massööril võimalik läbi viia põhjalikumat analüüsi ning oma
tegevust paremini planeerida. Selline n-ö terviklik massaažiteraapia protsess
on tõenäoliselt lihtsamini teostatav erapraksises töötavatel massööridel, kes
saavad ise oma seansse ajastada. Kliendi seisundi hindamine peaks toimuma ka
üldmassaaži juures, kuigi siis ei pea see olema nii põhjalik kui ravimassaaži
puhul.
Kasutatud kirjandus
Cassar, M.-P. 2004. Handbook of Clinical Massage: A Complete Guide for
Students and Practitioners. 2. trükk. London: Churchill Livingstone.
Fritz, S. 2004. Fundamentals of Therapeutic Massage. 3. trükk. St Louis: Mosby.
Turchaninov, R. 2000. Therapeutic Massage. A Scientific Approach. Phoenix: Aesculapius Books.